Tere kallid, kes mu blogi leidnud on :)!
Pikk-pikk vahe on sisse tulnud ning põhjuseid, miks, on mitmeid. Motivatsioonilangus, esitamata jäänud koolitööde järgitegemine, autokoolis korduv põrumine nii teooria- kui sõidueksamis.. ühesõnaga väikestviisi stressiperiood on mind taas leidnud, mis hetkel juba vaikselt lehvitab allaandmislippu.
Millest siis seekord alustada, kui vahepeal on nii palju juhtunud?
Sünnipäevast, mis nüüdseks oli juba 2 kuud tagasi, oleks ilus alustada. Ma ei oska siiani sõnadesse panna seda õhtut/ööd enne mu sünnipäeva. Tallinn, kohalik pubi, imelised inimesed ja mu kõigekallim mees - paremat ei oleks osanudki soovida. Tantsisime, jõime ja nautisime nagu traditsiooniks juba saanud :) Olen ääretult tänulik Teile, et olete mind nii lühikese ajaga omaks võtnud ja saanud asendamatuteks :). Aitäh!
Töö tõttu viibin üleüldse suhteliselt palju Tallinnas. Kas see sõit tasub palga mõttes ära? Ei. Aga kas mulle meeldib seda teha? Jah, ning põhjust selleks ei ole vaja pikalt mõelda:) Kui rääkida tööst, siis ma ei kujutaks ette, et ma seda ei teeks. Korra sisseharjutatud harjumus käia peaaegu igapäevaselt tööl ja teenida ise raha enda jaoks teeb enamus inimesi täiskasvanulikumaks ja samuti sisustab vaba aega, mis muidu kuluks ebaotstarbekale logelemisele. Jah, alguses, kui mind lahti lasti, mõtlesin minagi, et kolin vanemate rahakoti peale tagasi, sest nii on lihtsam, kuid mis omakorda oleks tekitanud igakuist sendilugemist, tohutut kokkuhoidu jne.. (Tegelikult loen juba alates Tartusse kolimisest saadik kuni siiani sente, sest see mul juba loomuses :D) Kuid nähes ise, kui palju tuleb raha nimel pingutada, arvestad ja ka lubad endale rohkem, sest see, mida teenid, on siiski täielikult sinu oma:) kuid see selleks, eks igaüks elab oma elu nii nagu talle meeldib.
Viimase riigieksamini on jäänud ainult 38 päeva ning see kõik saabki lõpuks läbi - 12 aastat pinginühkimist, pikki koolipäevi, järelevastamisi jm. Meist jäävad maha imelised koolikaaslased, nõudlikud ja abivalmid õpetajad ja asume elama iseseisvat elu. Kui mõelda tagasi, siis tundub uskumatuna tõsiasi, et kolisin üksi 16. aastasena kodust 60km eemale, sest tuli kasvada hetkega suureks ning saama kõigega ise hakkama, koguda kõik oma mured ja rõõmud endasse, sest neid polnud kellegiga jagada. Ja nüüd, 3 aastat hiljem.. ma olen ülimalt tänulik oma emale ja isale, kes selle võimaluse mulle andsid, lastes oma viimasel linnupojal pesast välja lennata, mis ei ole ühelegi vanemale kerge. Suur-suur-suur aitäh usalduse ja kõige eest :) (kellel küsimus tekkis, siis jah, ma ütlen need sõnad neile edasi ühel päeval ) Siiski kolin juba 17 päeva pärast Tartust Põltsamaale tagasi, veetes eksamiperioodi seal (kuigi sõitmist konsuldatsioonide pärast tuleb palju) ja nautides perekeskset koos olemist kodus enne, kui asun elama Tallinnasse koos oma kõige kallima inimesega.
Elu ei ole kunagi õiglane. Eks näis 5. mail, kas leian ennast uuesti opilaualt või läheb seekord asi paremini. Ja loodan ka, et sel reedel saan ühele pikaajalisele terviseprobleemile täpse vastuse, miks see mind aeg-ajalt piinamas käib.
Pikemalt eelseisvatest plaanidest kunagi hiljem.
Uut postitust lähiajal ei luba, eks näis kuidas jõuab :) Kool siiski esmatähtis hetkel.
Järgmise korrani !
-T-
