Lugesin ükspäev kõik oma blogipostitused uuesti läbi ja leidsin, et selle jätkamine on sama mõttekas kui peaga vasta seina jooksmine, see ei anna suurt tulemust. Vana blogi jääb minust maha, minevikku nagu kõik need kirjeldatud sündmused seal sees. Eluetapid, mille meenutamine praegusel hetkel tekitab küsimusi ja arusaamatuid mõttelõngu, et kuidas ma nii.. allakäinud olin? ei, see sõna ei sobi. ehk lihtsa-/kergemeelne? Jah, ma nägin kui habras on elu, kuidas kiired hetkeotsused võisid päästa nii mõnegi elu, tundsin omal nahal "alkohooliku" või "elupõletaja" tunnet.. Lihtsamalt öeldes ma mõnes mõttes isegi imestan, et ma olen praegu siin, kus ma olen, oma haridustee viimases klassis ja edukalt seda ka lõpetamas pärast kõike läbielatut. Ma ei taha lõigata neid hetki oma elust välja, sest kõik see andis mulle tohutult õppetunde, näitas elu teisest küljest ja võimaldas mul õppida hindama selle väärtust. Nende sündmusteta ei oleks ma praegu sellise isiksusega, ilmselt sööks kodus siiani vanemate närve(mõnes mõttes söön tegelikult ikka) ja turtsuks/viriseks/vinguka hilise tiinekaea kasvandikuna edasi.
Mõtteis tänan kõiki neid, kes minuga needsamad hetked veetsid. Elu läks edasi, teie samuti. Aitäh.
Aeg rääkida millestki, mis lähimas minevikus olnud.
Osaliselt ma ei oskagi alustada kuskilt. Septembrist? Liiga kaugel. November? Ehk hiljem, oluline kuu siiski! Detsember? Jah, see sobib.
Septembris sain ideaalse võimaluse tööle minna ja käisingi Habibi Vesipiibubaaris üle kolme kuu järjepidevalt, kuni detsembri lõpuni. 23.dets, päev enne jõululaupäeva. Sõitsin Tartusse, (töötasin dets ka Arnikas) et töötada 2014. aastal viimane tööpäev. Tööpäev, mis lõppes kiiremini kui oodata oskasin. Jah, mind lasti lahti. Esimest korda oma senise elu jooksul tundsin, mida tähendab töölt kinga saamine. Siinkohal ei tasuks lasta oma fantaasial lennata põhjuste otsimiseks, teavad need, kes asjaga seotud ja asi korras. Miljonite mõtetega sõitsin tagasi koju, keerasin veinipudelilt korgi maha ja istusin. Helistades kõik osapooled läbi, teatades oma uudist, ei olnud see mulle endale ikka kohale jõudnud, pool pudelit valget veini kadus hetkega. Järgmine eluetapp lõpetatud.
Kui ma peaksin praegu juhusliku inimese küsimusele tänaval vastama, milline ma olen, siis vastaksin lühidalt: Õnnelik. Olen jõudnud oma elus sellisesse ajajärku, kus ma reaalselt tunnen, et see, mis elul mulle varuks oli, on nüüd kohale jõudnud. Käin koolis, õpin positiivsetele(ja vahepeal mittepositiivsetele) hinnetele, mõned päevad tagasi sain uue töökoha, lähen imeliste inimestega vähem kui kuu aja pärast kruiisile, mu vanemad on supertoetavad igas mu otsuses ja mis peamine, ma leidsin oma õnne. Noormehe, keda iga oma ihuliikmega reaalselt armastan.
Rääkides pikemalt suhete teemal, siis enamasti suhtusin ma kõikidesse noormeestesse ühesuguselt. Nad olid vajadusel olemas, tore oli koos aega veeta ja õppida igalt ühelt midagi, kuid mõte oli ühesugune: eks näis, mis tulevik toob. Ma võisin mõelda milline oleks see või too olukord, kui ma oleksin selle noormehega koos, kuid need olid sama ilusad ja sama kasutud kui roosad pilved päikeseloojangul, püsides vaid vähest aega, sest suhe vajus laiali enne, kui need reaalsuseks võisid saada.. ja mul on hea meel, et nii sündmused läksid, sest nendeta ei oleks mul praegu ka Teda, oma südame teist poolt.
Mõtteis tänan ka teid, kellega olen suutnud praeguseks säilitada sõprussuhted ja hea läbisaamise. Aitäh.
Sai vist ilus algus.
Kell on palju, raamatu jõudsin läbi lugeda, palju asju veel õppida.
Üritan seda blogi unarusse mitte jätta, kuid kirjutan siiski vastavalt tujudele.
Head ööd!
-T-
