Olen vigadest õppinud, olen elanud.. ja elan edasi.

Tere kallid, kes mu blogi leidnud on :)!

Pikk-pikk vahe on sisse tulnud ning põhjuseid, miks, on mitmeid. Motivatsioonilangus, esitamata jäänud koolitööde järgitegemine, autokoolis korduv põrumine nii teooria- kui sõidueksamis.. ühesõnaga väikestviisi stressiperiood on mind taas leidnud, mis hetkel juba vaikselt lehvitab allaandmislippu.
Millest siis seekord alustada, kui vahepeal on nii palju juhtunud?
Sünnipäevast, mis nüüdseks oli juba 2 kuud tagasi, oleks ilus alustada. Ma ei oska siiani sõnadesse panna seda õhtut/ööd enne mu sünnipäeva. Tallinn, kohalik pubi, imelised inimesed ja mu kõigekallim mees - paremat ei oleks osanudki soovida. Tantsisime, jõime ja nautisime nagu traditsiooniks juba saanud :) Olen ääretult tänulik Teile, et olete mind nii lühikese ajaga omaks võtnud ja saanud asendamatuteks :). Aitäh!
Töö tõttu viibin üleüldse suhteliselt palju Tallinnas. Kas see sõit tasub palga mõttes ära? Ei. Aga kas mulle meeldib seda teha? Jah, ning põhjust selleks ei ole vaja pikalt mõelda:) Kui rääkida tööst, siis ma ei kujutaks ette, et ma seda ei teeks. Korra sisseharjutatud harjumus käia peaaegu igapäevaselt tööl ja teenida ise raha enda jaoks teeb enamus inimesi täiskasvanulikumaks ja samuti sisustab vaba aega, mis muidu kuluks ebaotstarbekale logelemisele. Jah, alguses, kui mind lahti lasti, mõtlesin minagi, et kolin vanemate rahakoti peale tagasi, sest nii on lihtsam, kuid mis omakorda oleks tekitanud igakuist sendilugemist, tohutut kokkuhoidu jne.. (Tegelikult loen juba alates Tartusse kolimisest saadik kuni siiani sente, sest see mul juba loomuses :D) Kuid nähes ise, kui palju tuleb raha nimel pingutada, arvestad ja ka lubad endale rohkem, sest see, mida teenid, on siiski täielikult sinu oma:) kuid see selleks, eks igaüks elab oma elu nii nagu talle meeldib.
Viimase riigieksamini on jäänud ainult 38 päeva ning see kõik saabki lõpuks läbi - 12 aastat pinginühkimist, pikki koolipäevi, järelevastamisi jm. Meist jäävad maha imelised koolikaaslased, nõudlikud ja abivalmid õpetajad ja asume elama iseseisvat elu. Kui mõelda tagasi, siis tundub uskumatuna tõsiasi, et kolisin üksi 16. aastasena kodust 60km eemale, sest tuli kasvada hetkega suureks ning saama kõigega ise hakkama, koguda kõik oma mured ja rõõmud endasse, sest neid polnud kellegiga jagada. Ja nüüd, 3 aastat hiljem.. ma olen ülimalt tänulik oma emale ja isale, kes selle võimaluse mulle andsid, lastes oma viimasel linnupojal pesast välja lennata, mis ei ole ühelegi vanemale kerge. Suur-suur-suur aitäh usalduse ja kõige eest :) (kellel küsimus tekkis, siis jah, ma ütlen need sõnad neile edasi ühel päeval ) Siiski kolin juba 17 päeva pärast Tartust Põltsamaale tagasi, veetes eksamiperioodi seal (kuigi sõitmist konsuldatsioonide pärast tuleb palju) ja nautides perekeskset koos olemist kodus enne, kui asun elama Tallinnasse koos oma kõige kallima inimesega.
Elu ei ole kunagi õiglane. Eks näis 5. mail, kas leian ennast uuesti opilaualt või läheb seekord asi paremini. Ja loodan ka, et sel reedel saan ühele pikaajalisele terviseprobleemile täpse vastuse, miks see mind aeg-ajalt piinamas käib.
Pikemalt eelseisvatest plaanidest kunagi hiljem.

Uut postitust lähiajal ei luba, eks näis kuidas jõuab :) Kool siiski esmatähtis hetkel.
Järgmise korrani !
-T-

Smile and someone will smile back .

Hei, :)
juba mõne päevaga oli vaatajate arv suhteliselt suur ning hetkeseisuga on siin lehel käijaid olnud 193 :) aitäh teile.
leian iga päev, et peaks midagi uut kirjutama, võtan blogi lahti ja.. sulgen selle sama targalt uuesti, sest ideed, mis hommikul tekivad, ei pea õhtuni vastu.

Siiski alustan kuskilt peale, eelmisest reedest näiteks :)
Ma ei ole poliitikas "kodus". Ma ei ole jälginud, millised erakonnad milliseid valimislubadusi andnud on(peale nende, mis mööda linna kleebitud/sotsiaalmeediasse postitatud) ja millised poliitikud on ennast erinevates maakondades kandidaatideks esitanud. Kuid tänu kooli juhtkonnale, on meil olnud võimalus kohtuda mitmete poliitikutega kooliseinte vahel, näiteks Hanno Pevkuriga. Põhjus, miks ma just valimistega alustasin, juhatab sisse minu kohtumise Mihkel Rauaga eelmisel reedel.
Paljudel teil tekkis kindlasti küsimus, miks ma temaga kohtusin ja kuidas? Eellugu lihtne: liitusin kunagi tema kodulehel tema meililistiga ja nüüd, valimiskampaania käigus, kirjutas ta listis olevatele inimestele, kas nad on nõus teda aitama/temaga kohtuma/andma nõu jms. Eelviimases kirjas sooviski ta kõikide oma "vabatahtlikega" silmast-silma kohtuda, mistõttu eelmisel reedel me Tartu Raekoja platsi kohvikus ka istusime. 20 min enne kohtumist suutsin aga taaskord MUPO'le vahele jääda, tervitused siinkohal Indrek R.'le taaskohtumise puhul, rohkem ei kohtu, maksan raha ära varsti. Aga see selleks. Mihkliga me ei rääkinud kohe alguses poliitikast vaid elust-olust üldiselt, mis aitas kaasa edasisele vestlusele. Eesti on väike, seega ka elukohad, mis jutu käigus välja tulid, on kuidagimoodi omavahel seotud (läbi sõitnud, külastanud jm). Vestlus lõppes pisikese abikäe ulatamisega, kuid rõhutan siiski: ma ei ole poliitikast sellisel tasemel huvitatud, ma ei kuulu ühessegi poliitilisse organisatsioone ja ma ei eelista ühte erakonda teisele vms. Mihkli puhul aga veendusin taaskord, et tegu on ääretult sümpaatse ja Eesti mõttes erakordse mehega, kellega istuks kunagi uuesti ühise laua taga ja vahetaks mõtteid. :)
See jutt selleks.
Ma lõpetan poole aasta pärast ühe osa oma haridusteest. wow. Üks etapp saab jälle läbi, kolin teise Eesti otsa ja 3 aastat kõrgharidust jätkub. Kui võtta kokku kõik need aastad, mis ma Tartus elasin, saaksin kirjutada vähemalt 400lk romaani oma läbielamistest, koolist, tekkinud sõprussuhetest .. ühesõnaga kõigest.  Kui rääkida koolist ja oma klassist, siis mul on ääretult hea meel, et ma valisin just selle kooli, mille tänu uuele koolisüsteemile lõpetan KJPG 1. lennuna, sain tohutult palju uusi inimesi oma sõprusringkonda, sh ka klassisiseselt, kuid üldist pilti oma klassi näol ma igatsema ei hakka ning seda põhjusega( kunagi hiljem ehk valgustan rohkem). Olen juba praegu vaikselt eralduma hakanud või klass minust ja see on mõnes mõttes hea, sest seda kergem on mul koolist lahkuda pisaraid valamata( kui meenutada 9nda klassi lõppu, siis see oli pisaratemeri x5). Kuid Tartust üldiselt on tohutult raske ära minna, sest nii palju häid inimesi jääb siia minust maha(jah, mu peoneiud ja sina, mu kullake eriti) ning südamest loodan, et suhtlus nendega ei katke, :) Ma võiksin muidugi proovida Tartu kõrgkoolidesse sisse astuda, aga esiteks ei taha ma olla ühes kohas kaua paikne ning teiseks tahan ma jätkata elu oma teise poolega koos olles. Aga nagu eelnevalt mainitud, Eesti on väike ja teed on sõidetavad :).

Ehk oleks võinud veel midagi lisada, aga une-mati kühveldab juba labidaga liiva.
Ps. kirjavigade eest ei vastuta :D

Headööd teile,
-T-

Every new beginning is also an end .

Esmaspäev. Iga nädala algus, Minu uue blogi uus algus.

Lugesin ükspäev kõik oma blogipostitused uuesti läbi ja leidsin, et selle jätkamine on sama mõttekas kui peaga vasta seina jooksmine, see ei anna suurt tulemust. Vana blogi jääb minust maha, minevikku nagu kõik need kirjeldatud sündmused seal sees. Eluetapid, mille meenutamine praegusel hetkel tekitab küsimusi ja arusaamatuid mõttelõngu, et kuidas ma nii.. allakäinud olin? ei, see sõna ei sobi. ehk lihtsa-/kergemeelne? Jah, ma nägin kui habras on elu, kuidas kiired hetkeotsused võisid päästa nii mõnegi elu, tundsin omal nahal "alkohooliku" või "elupõletaja" tunnet.. Lihtsamalt öeldes ma mõnes mõttes isegi imestan, et ma olen praegu siin, kus ma olen, oma haridustee viimases klassis ja edukalt seda ka lõpetamas pärast kõike läbielatut. Ma ei taha lõigata neid hetki oma elust välja, sest kõik see andis mulle tohutult õppetunde, näitas elu teisest küljest ja võimaldas mul õppida hindama selle väärtust. Nende sündmusteta ei oleks ma praegu sellise isiksusega, ilmselt sööks kodus siiani vanemate närve(mõnes mõttes söön tegelikult ikka) ja turtsuks/viriseks/vinguka hilise tiinekaea kasvandikuna edasi. 

Mõtteis tänan kõiki neid, kes minuga needsamad hetked veetsid. Elu läks edasi, teie samuti. Aitäh.

Aeg rääkida millestki, mis lähimas minevikus olnud. 

Osaliselt ma ei oskagi alustada kuskilt. Septembrist? Liiga kaugel. November? Ehk hiljem, oluline kuu siiski! Detsember? Jah, see sobib.

Septembris sain ideaalse võimaluse tööle minna ja käisingi Habibi Vesipiibubaaris üle kolme kuu järjepidevalt, kuni detsembri lõpuni. 23.dets, päev enne jõululaupäeva. Sõitsin Tartusse, (töötasin dets ka Arnikas) et töötada 2014. aastal viimane tööpäev. Tööpäev, mis lõppes kiiremini kui oodata oskasin. Jah, mind lasti lahti. Esimest korda oma senise elu jooksul tundsin, mida tähendab töölt kinga saamine. Siinkohal ei tasuks lasta oma fantaasial lennata põhjuste otsimiseks, teavad need, kes asjaga seotud ja asi korras. Miljonite mõtetega sõitsin tagasi koju, keerasin veinipudelilt korgi maha ja istusin. Helistades kõik osapooled läbi, teatades oma uudist, ei olnud see mulle endale ikka kohale jõudnud, pool pudelit valget veini kadus hetkega. Järgmine eluetapp lõpetatud.

Kui ma peaksin praegu juhusliku inimese küsimusele tänaval vastama, milline ma olen, siis vastaksin lühidalt: Õnnelik. Olen jõudnud oma elus sellisesse ajajärku, kus ma reaalselt tunnen, et see, mis elul mulle varuks oli, on nüüd kohale jõudnud. Käin koolis, õpin positiivsetele(ja vahepeal mittepositiivsetele) hinnetele, mõned päevad tagasi sain uue töökoha, lähen imeliste inimestega vähem kui kuu aja pärast kruiisile, mu vanemad on supertoetavad igas mu otsuses ja mis peamine, ma leidsin oma õnne. Noormehe, keda iga oma ihuliikmega reaalselt armastan.

Rääkides pikemalt suhete teemal, siis enamasti suhtusin ma kõikidesse noormeestesse ühesuguselt. Nad olid vajadusel olemas, tore oli koos aega veeta ja õppida igalt ühelt midagi, kuid mõte oli ühesugune: eks näis, mis tulevik toob. Ma võisin mõelda milline oleks see või too olukord, kui ma oleksin selle noormehega koos, kuid need olid sama ilusad ja sama kasutud kui roosad pilved päikeseloojangul, püsides vaid vähest aega, sest suhe vajus laiali enne, kui need reaalsuseks võisid saada.. ja mul on hea meel, et nii sündmused läksid, sest nendeta ei oleks mul praegu ka Teda, oma südame teist poolt. 

Mõtteis tänan ka teid, kellega olen suutnud praeguseks säilitada sõprussuhted ja hea läbisaamise. Aitäh.

Sai vist ilus algus.

Kell on palju, raamatu jõudsin läbi lugeda, palju asju veel õppida.

Üritan seda blogi unarusse mitte jätta, kuid kirjutan siiski vastavalt tujudele.

Head ööd!

-T-